Kurat, peab siin nii pime ja märg ikka pidevalt olema?

Ja kas ainult minul on sihuke tunne, või ma muutungi pidevalt järjest nõmedamaks? Tegelt, vist ei muutugi. Sest väitsin ma seda juba üle aasta tagasi ju. Ja kui kõrgelt pidin ma siis kukkumist alustama, et ma väita saaks, et see siiani kestab?

Tegelikult ei saa ma enam midagi aru. Kuidas kurat õnnestub mul leida viimasel ajal enam-vähem üle nädala geniaalseid argumente õnnetu olemiseks. Peaks elama õppima, või midagi.

Ah, asi ei ole ju üldse hull tegelikult. Probleem tekib vaid siis, kui ma tõesti väga pika aja jooksul ei üritagi end kokku võtta. Nüüd on mul meega teed, vasti ka meesaia ja piima. Ja otsus midagi ette võtta, oma maa-alusest urust (kujutletava) päikese kätte ronida ja tiba külmast kangeid konte sirutada.

Edasi juba vähem lollakastes toonides.

Juba vist kolmapäeval saabus mu must airsofti AK 105, igati eeskujulik metallist kerega ja küllaltki originaalilähedane mänguasi, millega meeldiv inimeste tapmist imiteerida. Kindlasti lähen ma varsti ka mõnele mängule, kuid hetkel pean vist rahulduma oma toakseses pappkastide ribadeks laskmisega. Vahur näppis ja proovis kah natukese imevigurit. Paistab, see suutis panna isegi teda end mehena tundma.

Nomm-nomm-nomm. Meesai.

Nüüd kuulan ma Queeni. "Another One Bites the Dust." Kuidas seda bassikäiku mängida, seda ma enam ei mäletagi.

Orkilarp ei olnud halb, sest seal ei olnud nagu mingit tegevust, mis oleks mängu ära võinud rikkuda. Ei olnudki nagu mingit erilist tegevust, lihtsalt üks kiire nõupidamine, kus orkidele omaselt parajalt tülitseti ja suht kiirelt kõik inimesed maha lüüa otsustati. Sihuke proloog vast seeriale.

Kohale olid vedanud end igasugu LARPi-dinosauruseid. Umbes kuus aastat tagasi, kui ma oma esimest mängukest olematu kogemusega korraldada üritasin, olid nad täpselt samasugused. Ja põneval kombel tunnevad nad mu siiani ära, kui "Pimeduse Metsa" GMi. Veidike hirmuäratav. Olid ajad, kus suvalisele piiksukale ilmus 70-80 mängijat, kellel oli olenemata GMi põhimõtteliselt puudumisest siiski lõbus.

See selleks. Orkikast veel nii palju, et kostüümid olid hämmastavlt ägedad, Ukuga oli mõnus kakelda ja kõigiga ühiselt inim-ja haldjasoo igakülgse pilastamise plaane pidada.

Õppima peaks. Ja magama, viimasel ajal valdab mind pidev väsimus, asi ilmselt ilmas.

Mort.

Niisiis, oman ma arvutis nüüd siis windows 7-et. Esialgne install oli ülikerge, vastupidiselt lubatule jäeti mul isegi vanad failid arvutis alles. Internet funkas esimestest hetkest ja muu paistais kah õlitatult minevat. Seda muidugi kuni selle hetkeni, kui ma hakkasin ülejäänud driveritega möllama. Kuidagi suutsin ma just ära kaotada mingi directx-iga seotud blue screen of deathi. Nüüd oleks veel vaja midagi ette võtta jupsiva interneti ja msniga, mis mõlemad vahelduva eduga töötavad. Eriti lõbus on see, et pärast iga restarti paistab mõni probleem ära kaduvat ja mõni asemele tekkivat. Ma ei imestaks, kui pärast järgmist msn korras oleks ja BSoD tagasi. Kui restart üldse lõpule jõuab.

Samas, kui kõik hetkeks korralikult töötab, on ta kiirem ja mugavam, kui XP. Ärgem kaotagem lootust!

Mort, tegumihalduri sätete viisard.

Õhus on revolutsiooni.

Ei, tegelikult siiski mitte, see on hoopis paks absurdini viidud koomilisusest ja lollusest, mille vastu ei jaksa isegi protestida. Taoks lihtsalt paar ringi neid Amsterdamist toodud pornopiltidega kaarte ja irvitaks veidi. Sest kokkuvõttes, süsteem on niikuinii niivõrd nõrk, et tema vastu tibakesegi vingudes on ta kohe võidetud.

Aga see selleks, räägiks hoopis, kuidas ma juhtusin oma vanade klassivendadega just Krooksu. Paarist õllest, mis plaaniks oli, sai järsku parajalt paaritu arv ja üks tartu vaim kah veel otsa. Lolli nalja sai tehtud nagu vanasti, nagu praegult ja nagu alati.

Tänane ühiskonnaõpetus ajas mind öökima, kui asendusõpetaja väitis, et Eesti venelaste huvidest avalikult rääkimine on riigireetmine ja igasugune provokatiivne sõnavõtmine tuleks "demokraatliku ühiskonna huvides" ära keelata (lisaks väide, et poliitikutest karikatuuri joonistamine on hirmsasti hirmus solvamine, õpilaste poliitiline aktiivsus on negatiivne nähtus ja vene juurtega õpilaste aktiivsus on niikuinii seotud ühe Venemaalt juhitava Eesti riigi vastase erakonnaga). Ja mina olin ainuke, kes reaalselt arutelus oli tsensuuri minimaliseerimise poolt.

Sellega kaudselt seoses uurisin ma kuskil kaugel natukese plaanis oleva euroopas ringireisimise detaile. Nüüd ma tean, et 10 euro eest öö saab Amsterdamis täitsa rahuldavalt ööbda ja kuidas coffeshopid sita kanepiga oma kliente tüssavad.

Samuti tundub mulle, et nii pikas perspektiivis, kunagi tulevikus, enne, kui ma üksi metsa elama lähen, tasuks enne ära katsetada mõni veider kommuun kuskil lõbusas linnas.

Selline plaan, et batko Makhno eeskujul oleks mu koolil vaja teatud uuendust. Nimelt, kui hangiks õige kaariku(mille võõpaks muidugi mustaks, kuulipilduja (maxim) ja poni. Poni seetõttu, et hobune ei mahuks koolilifti, millega saaks transportida kõik eelnimetatud komponendid ükshaaval kõigile neljale korrusele, kus saaks siis kuulipildujakaarikutega ringi kimada.

Aitab kah.

Mort.

Bauhaus - Who killed Mr. Moonlight

Consider green lakes
And the idocy of clocks
Someone shot nostalgia in the back
Someone shot our innocence

A broken arrow in a bloody pool
The wound in the face
Of midnight proposals
Someone shot nostalgia in the back
Someone shot our innocence

In the shadow of his smile
In the shadow of his smile
In the shadow of his smile
In the shadow of his smile

All our dreams have melted down
We are hiding in the bushes
From dead men
Doing Douglas Fairbanks' stunts

All our stories burnt
Our films lost in the rushes
We can't paint any pictures
As the moon had all our brushes

Extracting wasps from stings in flight
Who killed Mr. Moonlight?
Who killed Mr. Moonlight
In the shadow of his smile
Who killed Mr. Moonlight
In the shadow of his smile

Mort.

Niinimetatud sünnipäevanädal on nüüd läbi siis. Enam midagi pidada ei kavatse, käige munni, kui tahate. Võite niisama kah Tartus end täis juua, ei ole vaja selleks minu maakohta vägistada.

Encyclopedia Dramatica välislinke ei tasu avada, sest siis tabab teid õige varsti kiri, et teie arvuti, IPga see ja see,

on pedofiilia-alase materjali sisaldamise kahtlustuse eest jälgimise alla võetud. Minge munni, ükski lollakas ei tule mulle

ütlema, et millistele ED linkidele pahaaimamatult vajutades kuidas ma karistada saan.

See selleks, sünnipäevaveinid joodud, hetkel väga ei koti, et kuidas oleks 18. eluaastat vangalas alustada.

Ilmselt ei juhtu minuga kah muidugi munnigi, KaPo uksetaha ei saja ja ma saan rahus Bauhausi

Who Killed Mr. Moonlighti edasi kuulata. See lollakas hall vihm, mis mu katuseaknaid lakkamatult nüpeldab ja mind

muusika volüümi järjest tõstma sunnib, teeb kogu situatsiooni veel idiootsemalt emoseksuaalseks muidugi.

Give a fuck, I do not.

Veini ei saanudki liiga palju ilmselt, suu on mõnusalt parkunud ja reaalsus just nagu oma õigesse auku loksunud.

Nüüd võiks ehk ühe sigarillo teha, aga mida pole, seda pole. Vähemalt igat masti sitased mõtted tunduvad juba õige

vaimukad.

Freeze frame screen kiss
Hot heads under silent wigs
Fall guys tumble on the cutting room floor
Look-a-likes fall on the cutting room door

She's in parties.

It's in the can.

Tobe, lapsik, asjatu, rumal, tüüpiline, ennekõike aga ennastkahjustav.

Nagu me kõik teame (eriti Vahur, kellega sai laupäeval koos nalja tehtud ja kogemata ka tõsisemat juttu räägitud), on enesehaletsemine varase gootiroki saatel üks kõige madalamaid asju, milleni üks inimloom langeda saab ja seega oleks mul ehk parim aeg lõpetada ja asuda mingi muu teema kallale.

Oivaline, oivaline bassikäik.

Ma võiksin näiteks möliseda kellegi teise käitumise kallal.

Ma ei oska KOVi valimistel pea mitte kedagi eelistada ja Vahur, kes häälestus teatud teemasid puudutades automaatselt ümber kõlama nagu tüüpiline kampaanianeeger, üle keskmise tühjad päheõpitud väited koljuluus kõlisemas, ei teinud situatsiooni väga palju kergemaks.

Reedel andisn ma õpetajate päeva raames abituriendina mingitele varateismelistele vahemikus kuues kuni kaheksas klass loodusõpetust (midagi füüsika laadset). Eks nad proovisid mulle ära keerata küll, aga ma jäin rahulikuks ja sain nad mingis osas isegi kaasa tegema alla. Ei paista see õpetaja amet nii jube midagi.

Mul on kohe rõõm vaadata, kui mingid kuuendikud end vabalt tunnevad, igasugu mõttetud reegeldusi liiga tõsiselt ei võta, iseseisvust ja julgust oma positsiooni eest võidelda üles näitavad, lihtsalt mingisuguste kopitanud traditsioonide (nagu vanus=tähtsus) pärast end kellegist alamaks ei pea. Vihaseks sain ma ainult ühe seitsmendiku peale, kes teatas mulle, kui halb ja vastutustundetu must on, et ma nende tavapärasest õppimisrutiinist kõrvale kaldun. Igasugused elu- ja panovennad nagu ette ei jäänudki, lubasin otse loomulikult soovi korral kõigil lahkuda, miks peaks ma kedagi vägisi kuskil kinni hoidma. Käskida ja keelata võtan ma vaevaks vaid neid, kes alumist niikuinii mingil seletamatu põhjusel elementaarsena võtavad. Lollakas seitsmendik-eit hakkas muidugi jällegi protesteerima ja nõudma puududujate ülesmärkimist ja karistamist. Ma oleks tahtnud tal soovitada koeratüra imeda, aga hoidsin end tagasi ja lasin tal rahus mulle siis selle nimekirja esitada, millele ma muidugi pikemat pilku ei heitnud. Ta oli ääretult kole, nii et tegelikult on see kõik vabandatav.

I am so deep and dark, just like a black man's anus.

Hiliste viimaste sääskede surnuks piinamine... I did it just for the lulz.

Now I'm ready to close my eyes

And now I'm ready to close my mind

And now I'm ready to feel your hand

And lose my heart on the burning sands

And now I wanna be your dog

And now I wanna be your dog

Now I wanna be your dog.

Hahaha, veidralt laialivalguv blogipost, umbes nagu mulle taolistes situatsioonides kirjutada meeldib.

Ei, tegelikult ma ei tunne end ju suurt halvasti. Mind lihtsalt häirib mu suutmatus ühest konkreetset igaveseks paratamatuseks peetavast tobedast konfliktist üle olla.

Mort.

S dnjom roždenija menja...

Istun üksi oma kõledas toas,
leival küünlad on reas.
Sünnipäeval ennast õnnitlen ma, millest keegi ei tea.

Ihuüksi oma kõledas toas,
sõpru-vaenlasi ei.
Sajas juubel on või sain neliteist?
Täitsa pohhui on neil.

Ämblik nurkadesse võrgud on koond,
pikad varjud on maas.
Sünnipäeval enda terviseks joon,
sest, et vanemaks saan.

Kõle korter, pole kaminas tuld,
välja lülitet vool.
Ongi hea, et mitte keegi ei tulnd –
mul on vaid üksainus tool
(ja vaid üksainus kondoom).

Ennast õnnitlen ma...
S dnjom roždenija menja...
Happy birthday to me...

http://www.youtube.com/watch?v=kswYbyroNVk !!!!!!!!

Must leib, suitsusink, kitsejuust, küünlavaha ja Old Tbilisi pudeli põhjast kallatud viimased tilgad.

Nagu te märkate, ühtainsat kondoomigi ei leidunud mul.

Mort, 18.

Pärast pikka blogimatust leian, et parim aeg siin veidike tolmu pühkida ja mingisugust kirjalikku elumärki näidata oleks just teisipäeva varaöösel, kui võiks näiteks tegeleda homsete koolitükkidega. Või siis vaadata lihtsalt pornot. See-eest teen ma aga näo, et keegi reaalset peab seda kraami huvitavaks, mis ma siin kirjutama kipun. Teksti tühisust ja igavust võin ma kompenseerida aga mõne ropu sõnaga näiteks, mis kindlasti lugejate tähelepanu köidab ja muidu sisutu mula meeldejäävaks muudab. Putsi!

Ma ei salli blogisid, mis keskenduvad lihtsalt viimase aja isikliku elu tavapäraste sündmuste kirjeldamisel, millel võib küll olla suur tähendus kirjutaja, kuid mitte lugeja jaoks. Siis võib ju alati päevikut pidada, mis kurat sa ronid oma argipäevadega üldse netti ennast eksponeerima. Avalikus blogis võiks ju ometi olla kasvõi nendesamade sündmuste põhjal tehtud analüüsi, üldistusi, tuletusi, midagigi huvitavat. Vastasel juhul kotib selline tekst ainult siis, kui olla ise kuidagi lähedalt sündmustega seotud või kui need on kuidagi erakordselt põnevad.

Seega, miks ma viimasel ajal nii harva blogi pean? Eks ikka sellepärast, et ta on mulle endale vastumeelseks muutunud, õigemini see sisu, millega ma teda viimase juba kurat teab kui pika aja jooksul täitnud olen. Kunagi oli ju nii, et paljud postid koosnesid puhtalt minu mõtetest ja mul oli kohati isegi nagu midagi kellegile öelda. Viimane mulle endale midagigi ehk pakkuv post oli 11.08.09, aga seegi oli parajalt õbluke. Enne seda ei olenud neid ka nagu eriti, suve jooksul vähemalt. Milles siis asi?

Üldjoontes kipun ma mõtlema siis, kui mul on mingi probleem, mind tabab midagi negatiivset. Kui ma olen rahul, lülitan ma enda ajust lihtsalt suure osa välja ja ei viitsi maha istuda ja mingisugust lollust genereerida, mis oleks nagu arutleva teksti moodi.

Hetkel ei ole ma üldsegi rahul enda blogiga, mille ainsaks reaalseks mõtteks minu jaoks on viimasel ajal saanud paremal küljel, selle üldise vaimuvaese mula all (mis minu arvates ei ole vähemalt mingis osas minu poolt sinna topitud, kui ma nüüd üle pika aja vaadata viitsin) olev nimekiri teiste inimeste kajamitest, (jah, ma reaalselt kasutasin seda sõna) millest ma ehk paari vahelduva huviga loen ja ülejäänusid tühja klaasistunud pilguga sirvin. Huvitav, kas sellest rahulolematusest sünnib midagi? Kas ma leian kuskilt mingisuguse motivatsiooni seda asja siin edasi pidada, või jätkub kiire hääbumine? Eks näis.

Lisa: Kirjutasin täna kirjandit üle mõninga aja. Leidsin sealt juhuse ära mainida, et kuigi kaugeltki liiga suur osa eestlastest ajab mind tihti oksele oma ajalookummardamise ja ksenofoobiaga ja tihti tabab mu kõrvu sitaveeuputus, kui nagu muidu haritud inimene hakkab rääkima "venelaste probleemist," on see paraku arusaadav ja ehk tuleb lihtsalt anda aega välja kujunenud vaimuhaigusest terveks saada, ehk siis oodata veel mõne põlvkonna maha koolemist.

Väike tsitaat ka veel lõpetuseks: "Mitte just eriti religioosses Eestis on ajalugu üks mõjusamaid "tsiviilreligiooni" vorme." - ajaloolane, filosoof ja politoloog Rein Ruutsoo.

Võiksite lugeda veel seda, soovitan soojalt.

Ja lõpetuse lõpetuseks, soovitus kujundada harjumus iga mõne aja tagant korraks vait jääda ja järgi mõelda, mis kuradi sitta ma nüüd parajasti suust välja ajan (kui ei ole tegemist just absurdihuumoriga, see on alati lubatud) ja mis mind selleks ometi sunnib. Esimesena võiks seda näiteks rakendada mina ise, aga ma jään pigem siiski esialgu enda liistude juurde, ehk siis targutamise ja vingumise.

"Vihata rumalust tähendab paratamatult ka vaenu iseendaga." - viriseja ja muidu elukunstnik, Hendrik Metspalu.

Mort, teie, tihtilugu enda ja ka teiste peale vihastuv.

Tundus lollakas, et ma ei saa oma venna ja Taliesiniga, kes kasutavad skypet suhelda läbi sama programmi, mida ma kasutan kõigi teistega suhtlemiseks, ehk siis WLMi. Mulle tundub alati lollakas, kui sarnaste asjade tarvis on vaja mitut programmi, täiesti põhjusega sealjuures. Tegin väikese uuringu ja võrdluse erinevate IMide vahel ja jäin lõpuks Trilliani peale. Nüüd on mul skype ja WLMi kontaktid kenasti ühes reas, lisaks sellele toetab ta veel umbes miljonit IM-programmi ja suudab tõenäoliselt ka pesu pesta, toitu valmistada ja seksuaalteenuseid pakkuda, aga see vajab pikemat avastamist. Lollakat reklaami ja muid WLMi tobedusi ka pole. Ma olen rahul.

Mort.

Heihei, ma just märkasin, et ma pole kuidagi ammu siia midagi kirjutama juhtunud. Nüüd võiks seda viga siis parandada ehk isegi.

Juhtunud on vahepeal palju ja rakse on seda kõike meenutadagi. Esimene september oli ja see tegi must jällegi väikese koolijutsi. Veel viimast aastat küll, aga see ei teegi mind ehk niivõrd õnnelikuks. Asjade lõppedes näeb neid ikkagi ju teisest vaatevinklist ja paremast valgusest. Päris tore oli Ukut käe kõrval tema esimesele ja minu viimasele esimese septembri kooliaktusele viia. Samuti oli ju tore hiljem klassikaaslastega aega veeta ja õlut juua. Kõik on hirmus suured, teevad muudkui tööd ja kimavad autudega ringi. Mina üksi hoian veel lapsepõlvest kinni, aga ega seegi enam pikalt ei õnnestu ilmselt.

Ka hilisem kontsert oli vinge, Seemned on oma repertuaari päris palju muutnud ja nad nägid laval ülimalt armsad välja. Eriti pärn sellle lipsuga.

Enne seda oli näiteks Jaapan. See oli äge ja selle ägedusest võite te rohkem lugeda drägunist. Mäng oli minu jaoks ilmselgelt täielik win ja paistis ka kõigile teistele meele järgi olevat.

Nojah, pärast seda on olnud lisaks teistele toredatele asjadele ropult palju moderni mängimist, mis sisaldas muuseas harley seljas rüütlipiik ees läbi klaasuste sõitmist ja inimeste sellesama piigiga betoonseina külge naelutamist. Fun!

Terryga saan nüüd jällegi vähem koos olla, meie vahele jääv 180km on kooliaasta alguse puhul jälle mõnevõrra raskemini ületatavad. Aga see ei tapa, tore on ikkagi. Eriti mõeldes, mis kõik mu toa nurgas teki alla peidetud on :P

Jah, hetkel on tuju hea ja optimistlik. Nagu ikka, vahepeal ei ole kah, aga see selleks. Hetkel jällegi on.

Mort.

Uus suitsusaun on igati vinge, lausa väga vinge. Tekib sihuke tunne, nagu oleks mõnes vanas raamatus. Ja kehal on pikalt-pikalt mõnus suitsulõhn küljes.

Lisaks sellele, inside infona levitan, et igal juhul tasub esimesel septembril end gen-klubisse vedada, kus kuuleb Jaan Pärna ja Pahade Seemnete uusi lugusid, mis on vinged. vingemad, kui vanad. Jaan Pehkist ja Jaan Söödist rääkimata.

Mingi Jaanide epideemia vist.

Elage hästi ja olge õnnelikud!

Mort.